Suurim vandenõuteooria, mida eales uskunud olen
Kunagi üks mu hää tuttav jagas, kuidas talle noorena jagati vanemate poolt eluks tarvilikku nõu seoses suhetega ja meestega. Näiteks sai ta teada, et kõik mehed tahavad suhtes peamiselt ainult seksi, no ja et lapsed on alati naise omad ehk naise esmane kohustus, et meeste tujudele tuleb järgi anda ja end alla suruda hea ja rahuliku kooselu nimel. Tuleb tuttav ette? Mulle tuli...
Mäletan enda kasvamisest sõnumeid, et sa pead oskama teatud viisil käituda ja salakaval olema, et panna mees tegema seda, mida sina vajad. Olen saanud kaasa tarkuse varasalve, kus õpetussõnad suunavad mind mõtlema meestest kui olenditest, kes nagunii kunagi naisi ei mõista ja et seetõttu tuleb paljutki iseendasse peita. Et mehed pole võimelised tundma teatud tundeid, neil pole oskust neid väljendada ja parim viis elada kaua õnnelikult koos on, anda mehele mõista, et tal on alati õigus. Hilisem ebamugavus võib väljenduda siis sõbrannadele kurtes ja oma meest laimates ja oma elu sarjates. Tuleb tuttav ette?
Olen enamuse oma elust seda vandenõuteooriat uskunud ja paratamatult ka selle järgi elanud- mehed on teiselt planeedilt ja nendega ühendust luua on lootusetu.
Hiljuti lugesin üht mõtet, mis mind kõnetas. Et vandenõuteooria tekib seal kohas, kus on esitatud arusaam maailmas toimuvast ühel viisil ning inimene paraku tajub seda teisel moel. Ning olulisim element, mis soodustab vandenõuteooria tekkimist, on tunnetus, et inimese tegelikku taju ei aktsepteerita ja ei püüta mõista tema vaatenurgast. Niiviisi tekib vastupanu, seejärel soov esitada maailmale oma tajude lugu. Tundub loogiline?
Sest me kõik näeme maailma erinevalt ja soovime teistelt mõistmist, mitte hukkamõistmist. Ja mõnikord me ei peagi neid teooriaid ise välja mõtlema, vaid pärime oma kasvukeskkonnast - vandenõuteooriad suhetest ja armastusest.
Enamuse oma abielust olen otsinud kinnitust enda elu suurimale vandenõuteooriale – teate küll, mehed on sead 😎
Mis see minuga tegi? Ma alalõpmata kahtlesin oma mehes. Kritiseerisin tema arusaamu, kui need ei ühtinud minu omadega. Naeruvääristasin tema mõtteid ja tundeid, kui ma neist üldse aru ei saanud. Tegin näo, et kuulasin ja püüdsin mõista teda, ise samal ajal uskusin lugu oma peas, et meil ei saa kunagi koos hea olema – ta on täiesti teiselt planeedilt!
Mis see minu mehega tegi? Ma kujutan ette, et minu eelnev käitumine pani teda tundma mittemõistetuna, eemalejäetuna ja ebaolulisena. Ma kujutan ette, et ta võis tunda end mittearmastatuna. Tundub loogiline?
Mis see meie suhtega tegi? Täna taipan, et see pani meid üksteisest eemalduma. Et meie suhe lõhenes ja me kasvasime lahku. Kadus haavatavus ja ühendus. Tundub loogiline?
Minu vandenõuteooria kinnitas kanda kõikide nende aastate jooksul. Hurraa! Ma tegin kõik selleks, et lükata ümber kogu tema arusaam maailmast ja sundida tunnistama minu oma. Tundub loogiline?
Sest mäletate, vandenõuteooria on ka pärandatav. Ta ilmneb, kui meie nägemust maailmast ja suhetest ei mõisteta, lükkame sisse vandenõuteooria nupu ja alustame tööd. Tööd oma suhte vastu, kahjuks. Sest kui ma olen kinni oma loos, ei jäta ma suhtes ruumi oma kaaslase lugudele.
Mis juhtus minu elu suurima vandenõuteooriaga ja kus see on täna?
Teooria on muidugi alles, aga mina teda enam ei vannu nõusse 🙃. Ma andsin selle tagasi neile, kes nad mulle pärandanud olid. Ja see sai võimalikuks tänu taipamisele, kust ma olen tulnud ja mis vandenõuteooriaid veel kõik minuga kaasas võib olla. Taipamisele, miks ma seda teooriat edasi olen endaga kandnud. Ka seda, et ma ei ole osanud kuulata oma meest tema erinevas arvamuses, ma ei lubanud meie suhtes sellele kuupsentigi ruumi –teate küll, teiselt planeedilt 😀.
Ja veel - see sai võimalikuks tänu sellele, et ma hakkasin taipama oma hirmu, mis on ju tegelik pärandi objekt. Hirm mittemõistmise ees, hirm olla mitteaktsepeeritud, hirm jääda ilma armastusest – oli tõeline kütus mu pärandile. Ma isegi alateadlikult vajasin, et mu mees lükkaks ümber selle vandenõuteooria minu eest, no et tõestagu vastupidist – olin väsinud võitlusest - mis te arvate, kas ta oli seda aldis tegema, kas tal oli üldse võimalustki, arvestades, kui jõuliselt ma kaitsesin enda vandenõuteooriat?
Täna mõistan, et ma ei vaja vandenõuteooriat suhetest ja armastusest. Samas tunnistan, ma aeg-ajalt kipun neid mõnikord keerulises olukorras ise taaslooma – no täpselt nagu põlvkond enne mind.
Mida ma vajan ja olen valmis ise pakkuma, on oskus kuulata ja olla kohal. Siis tekib mõistmine. Ja kaob vajadus uskuda või luua vandenõu, kaob vajadus kaitsta seda oma teooriaga.
Seega, ole hoolas märkama, millist vandenõuteooriat sina usud! Sest sa elad seda, mida usud. Usu, mida tunned ja koged. Aga et sellest ei tekiks vandenõuteooria, õpi kuulama, õpi jagama.
Ilusat Advendiaega.
Kairi